(ka käekotiga võib seenel käija)
See lugu on juba rohkem, kui kuu aega minevikus. Ilm oli ilus päikseline oli soe ning kuiv. Metsamineku kostüümid selga ämber, nuga, võileivad, morss. Keldrist ratas ja sõit mõned kilomeetrid metsa. Muidugi heas seenekohas oli juba auto ootamas, otsustasin teise koha kasuks. Aheldasime ratta paraja puu külge ja Mariga metsajalutuskäik võis alata.
Tempo oli väga rahulik, õnneks väikesei kuuski eriti ei olnud (lapsele teevad väiksed kuused liiga, torgivad oma okastega). Leidsime natuke seeni ka, kuuseriisikad muidugi ussitanud. Õnneks leidus minu lemmik seeni lehtrikkukeseeni, mis ei ussita ja õnneks vähesed seda liiki korjavad arvatavasti teadmatusest.
(noored murumunad)
Metsas oli ka palju ämmatosse ehk tossuseeni(murumunasi). Vanemad murumunad paiskavad oma eosed õhku, kui satud peale astuma.
( kardetud jalg äärmiselt ligidal vanale ämmatossule)
Õpetasin Marile ka kuidas tossu teha, selle tulemusena sai Marist midagi seeneterroristi sarnast, sest kõik seened, mida ta märkas ja ning ma korjamata jätsin astus ta lihtsalt laiaks. Õnneks meie tempo oli aeglane ja väga suurt maad me läbi ei käinud, siis ka paljud seened pääsesid. Mõne seene lõikas Mari ise ka oma käega. Lapsel rõõmu, kui palju ja minul ka :)!! Ja võileib pole ammu nii hästi maitsenud.
(lehtrik kukeseen)
