Teie lapsed ei ole teie omad.
Nad on eluigatsuse enda pojad ja tütred.
Nad tulevad teie kaudu, kuid mitte teist.
Ja kuigi nad on teiega koos, ei kuulu nad teile.
Te võite neile anda oma armastuse, kuid mitte oma mõtteid.
Te võite anda kodu nende kehadele, kuid mitte nende hingeedele.
Sest nende hinged elavad homse kojas, kuhu teie ei saa minna, ka mitte unistustes.
Te võite püüda olla sellised nagu nemad, kuid ärge proovige neid enda sarnaseks muuta.
Sest elu ei kulge tagasi ega jää eilsesse peatuma.
Teie olete vibud, millel teie lapsed elavate nooltena lendu lastakse.
Kütt näeb sihti lõpmatuse rajal ja Ta pingutab teid oma väega, et nooled lendaksid kiiresti ja kaugele.
Laske oma vibudel küti kätes olla rõõmule suunatud; sest nagu Ta armastab noolt, mis lendab nii armastab Ta ka vibu, mis on paigal.
(khalil gibran ´´prohvet´´)
