Mul on tobe komme probleemide ilmnemisel pea liiva alla peita. Niimoodi võib kohe mitu aega hästi läbi saada, ilma et väga halb hakkaks. Kuigi jah. kusklis kuklas see probleem tulitab või ründab ta sind, siis kui sa oled kõige kaitsetum- näieks unes.
viimasel ajal piinavad mind kooli kosmaarid ja loomulikult põhjusega. Otsustasin vastuhakata ja probleem olematuks teha st. tööd kirjutada.
Mõnus on ju unistada, et siis on kõik super hästi, kui kaalun vähemalt 10 kg vähem ja mu panga arvel on 100000 tonni rohkem :). Ja kõik on ümberringi ideaalsed, targad, ilusad ning osavad. Kuid olen märganud, et hetke väärtustades ja olevikus elades (muidugi pilk tulevikku suunatud) saab olla õnnelik ja endaga rahul. Pean sedagi suureks asjaks, et viitsin ennast ülesse ajada ja õue minna, näiteks rulluisutama või koristad toad peaaegu, et ühe hingetõmbega või ei pea paljuks õhtul veel kooki teha. selle asemel, et sinist ekraani vahtida vaatad, kuidas su laps maailma avastab ja igapäevaga midagi juurde õpib. Kui märkad õnne väiksestes asjades oskad sa paremini suure õnne ära tunda.
suhtlemisel on minu puhul suureks komistuskiviks idee,et tegu ideaalse inimesega. Paraku elu näitab ei ole keegi seda.
Niisiis otsustasin kooli kokkutulekule minna suva see, et minust pole saanud super edukat, saledat jms. inimest tähtis on see, et MA OLEN ÕNNELIK!!!
eelnev jutt kõlab küll, kui keskeakriisis vanainimese tagasivaade elatud elule...aga suva seegi !!! ;)
