Mõni päev on kohe särtsu täis nagu täna, päike väljas , ilm ilus, tuju hea. kohe ekstra sai suurem jalutuskäik tehtud, uuritud ümbrust. linnud juba loovad paare, tähendab kevad ei ole kaugel. see aasta üleüldse ongi nagu hiigelpikk sügis, mis sujuvalt voolab kevadeks üle.
meie väike tirts on ikka supervahva, roomab nagu mutukas mööda tube ringi ajab oma asju. enamus ajast ajab oma loba ka sekka, mis kõlab lahedalt. alguses ütles ´´papa opa´´ja meeleheitlikult ´´emme´´ nüüd tuleb igasugu muid kombinatsioone ´´pläälää laal ppa´´ jne. uue inimese arengu jälgimine on põnev mehega me siis ikka heietame 2 kesi, et kas sa seda märkasid aga seda??? jne. LApse esimene eluaasta on väga oluline kogu järgnevaks eluks, siis pidavat kogu vundament laotama just see, kuidas vanemad suhtuvad ja hoolitsevad, kas võtavad iganutu peale tähelepanu ja kui tihti sülle võetaksejms.. Mitte ainult psühholoogiline vaid ka füsioloogiline, kui vara hakkab käima ja kas ise hakkab istuma või sunnitakse ka toitumine, mitmeküldsus, eakohane toitmine jne. Nagu öeldakse, et me tuleme oma lapsepõlvest. Meie tirts on küll emmekas ja issikas, kuid ma arvan ,et see on parim mida ma olen oma lapsele teha saanud olla koos temaga see 1.a ok. osa sellest. pole olnud vajadust ja ka tahtmist last kuhugi hoida sokutada, jah ma tunnistan, et alguses ma oleks seda soovinud, sest vanemaks olla-saada, selleks ei saa valmis olla, sellega tuleb kohanduda. Mhm. praegu pole mingit head retsepti siia lisada, sest viimase aja kokkamine on väga traditsooniliseks kiskunud. No kes siis pannkooke teha ei oska!!!
